Armsad ehtesõbrad! Pidage mind nüüd kasvõi täitsa hulluks ja visake trellide taha, aga olen otsustanud, et ma ei tegele enam ehete müümisega. Jah, te kuuliste õigesti. Minult ei ole enam võimalik ehteid osta. Ah, et miks???
Eks ikka sellepärast, et selle tegevusega rikkaks ei ole võimalik saada. Muidugi mõista pole ma kunagi miljoneid taga ajanud. Pigem olen püüdnud asjatamisega ära eldada, aga ajalugu on näidanud, et see pole seda väärt. Toon siis punkthaaval välja, mis viis mind selle otsuseni:
1. Ennekõike meenus mulle ühe targa filosoofi ütlus: kui sa ajad kedagi taga, siis on kindel, et ta jookseb sul eest ära. See lause käib ka raha kohta. Nii et otsustasin tagaajamismängule lõpu teha ja vaadata, mis edasi juhtuma hakkab.
2. Mul jääb tänu müügitöö ülesannete ärajätmisele palju rohkem aega teisteks toimetusteks. Näiteks ei pea ma enam aega kulutama ehete pildistamisele, pilditöötlusele, pildi pealkirjade väljamõtlemisele (et nad oleksid googles leitavad). Ma ei raiska aega tootekirjelduste väljamõtlemisele, inglise keelde tõlkimisele, piltide laadimisele müügikekskkondadesse, hinna kujundamisele jne jne jne. See viimane on kusjuures kõige raskem osa olnud, sest teades, kui vaesed me, eestlased, oleme, siis ei saa ju kulbiga küsida sealt, kuhu vaid lusikaga antakse. Ja kui vähe küsid, siis paneb mõtlema, kas see raha on seda väärt, et hakata aega ja raha kulutama sellele, et see odav ehe ära pakkida ja postkontorisse viia.
Ka käest-kätte müük on olnud üsna ajamahukas tegevus, sest ukse taha ju keegi ei tule, et midagi osta. Ikka peab ise end kuhugi märgatavaks tegema minema. Näiteks laatadele või turgudele. Üsna tihti on olnud olukordi, kui laada müügitulemus on täpselt 0€. Isegi transpordikulu ei saa tagasi. Vot siit tulebki kolmanda punkti teema.
3. Müügitöö on kulukas tegevus. Sellest loobudes pääsen edaspidistest transpordikuludest ja laatade kohamaksudest. Lisaks on alati olemas ka kaudsed kulud. Näiteks olen soetanud mitu lampi ja kallist elektripirni, et talviselt hämaral aasta-ajal oleks ka võimalik näitamiskõlbulikke pilte teha. Lisaks olen ostnud mitmeid pildiraame, kardinatülli, pitsi ja kunstlilli, et ehete tausta atraktiivsemaks muuta. Ja ausalt öelda pole ma siiani veel rahul, sest näiteks kaelakeede "fotostuudio" nõuab enda alla palju suuremat pinda, kui minu elamine seda pakkuda suudaks. Sellepärast polegi ma viimasel ajal kaelaehteid tenud. Kuna aga võtsin vastu nii tähtsa otsuse, et ma ei tee enam ühtegi ehet müümise eesmärgil, siis tänaseks on mul valmis juba kaks väga armsat kaelakeed. Üks neist suisa komplektis käekee ja kõrvarõngastega.
Lisaks "pildistuudio" inventari kulutustele on ju vaja ka head fotokat, mis teeb kauneid pilte ja arvutit, mille sisse neid pilte laadida. Olin juba ammu tüdinenud, et pean lastega oma koha eest arvutitoolil pidevalt võitlema.
Peale kõige selle tekivad kulutused ka müügikeskkonda kuulutuste ülespanekuga. Olgugi, et mitte väga suured kulutused, aga sent+sent võib lõpuks kokku võrduda euro.
4. Mul on vähem stressi ja masendust, kui ma pole saanud pikema perioodi jooksul ühtegi asja maha müüdud. Nüüd ma ju ei tegelegi müügiga.
Mu süda on väga rahul selle otsusega. Tundsin, et üsk ilmatu suur koorem langes õlgadelt.
No comments:
Post a Comment